Ma tean, et ma olen elanud nii nagu olen osanud. Ma tean, et ma olen kasvatanud oma lapsi nii nagu olen osanud. Aga… ikkagi tunnen süüd, et kõik pole vist läinud hästi. Tunnen süüd, et lastel läheb elus nii nagu läheb. Pole olnud parim ema. Tunnen süüd, et pole osanud valida õiget elukaaslast. Tunnen süüd, et elan ja hingan….
Kas ma pean end süüd tundma? Tegelikult mitte. Kui mul oleks olnud enne samad teadmised mis täna, siis kindlasti oleks teinud asju teisiti. Kui aga ma peaksin uuesti elama nii nagu enne, siis tõenäoliselt ei muudaks midagi. Kui ma aga sünniksin kellegi teise perre, siis kindlasti on mu elu teistsugune. Kuid mul ei õnnestu muuta minevikku, siis kas ma pean tundma end süüdi?
Vahel ma mõtlen, et inimesel võiks olla üks nupp, millele vajutades saaks välja lülitada kõik emotsioonid ja tunded ja mõtted. Tegelikult on selline nupp olemas täiesti. Nii mõnelegi ongi sellele nupule üleliia kõvasti vajutatud ja need inimesed on … kuidas neid nimetati – kapsaks? Elav laip? sest siis ju ei liigu, ei söö jne.
Täna võtan ma omaks mitmeid süüdistusi, mis tegelikult ei kuulu mulle. Tean, et ma ei tohiks end süüdi tunda, aga ikkagi tunnen end halvasti, et pole teinud enamat. Kuigi ma tean, et meil olid isikutega teised kokkulepped. Paraku need kokkulepped omal ajal toimima ei hakanud ja nüüd….
Süütunne hävitab seest ja väljast. See pärsib su reaalset mõtlemist. See tekitab halba enesetunnet. See osa mõistusest, mis on veel terve, saab aru, et ma ei saa võtta omaks asju, mille eest ma ei saa vastutada. See osa millelel on aastaid selgeks tehtud, et olen süüdi kõiges mis maailmas toimub tahab teiste süüd omale võtta.
See võitlus iseendaga on vahel niiiiiiiii raske, et tahaks ära… lihtsalt ära. Ükspäev pikutasime kutsuga ja mõtlesin, kui mõnus oleks kui kiisud samuti kaissu tulevad – heidame tuttu ja jääme igavesse unne kõik neljakesi. See oleks suur õnnistus. Inimesed ei saaks oma kiuslikkuse ja õelusega enam haiget teha. Sest endiselt ma usun inimeste headusesse, kuigi ma tean, et maailm kubiseb õelatest, kättemaksuhimulistest inimestest.
Üks tööandja, kellele meeldib “rõõmsalt” seadustest mööda hiilida. Kui aga teed märkused, et see pole ok ja seisad oma õiguste eest, siis oled sa halb jne jne. See töökeskkond on mu jaoks nii mürgine, et ma lihtsalt ei taha selle seltskonnas enam olla. Ootan päeva, millal ta mu asemele päriselt kellegi leiab. Sest ma ei taha seda enam.
Pikk tee on veel käia, et ei võtaks omale seda süükoormat, mis ei ole minu oma. Ühel ilusal päeval saab see mulle selgeks. Aga paistab, et veidi võtab veel aega. Osadest olen ma juba lahti saanud.
Hoidke end ja ärge haarake omale süükoormaid mis ei ole teie oma!