Eile kuulates ühte koosolekut siis….
Osalen erinevatel koolitustel ja erinevatel koosolekutel. Ma fännan ühe riikliku asutuse hommikukohvisid. Iga kord nende lõppedes on hea tunne, soe ning tunne nagu oleksid hoitud ja sinust kui organisatsiooni liikmest – hoolitakse.
Eilne koosolek… Enamasti selle lõppedes on tunne, et sa oled… ei keegi. Üks rumal olevus, kes ei tea maailma asjadest midagi ja üleüldse ei oska mitte keegi – peale organisatsiooni juhi – elada.
Olen mõtet veeretanud, et selle organisatsiooniga lähevad mu teed lahku ning eile sain ma vaid oma mõtetele kinnituse. Ei saa teha koostööd, kui sinust ei peeta midagi ja sa oled üdini vale. See on kurb. Aus olla, siis selles vestluses tõin ma meelega välja mõtte, et kuidas ma märkan, kuidas inimesed minuga suhtlevad ja kuidas mina teistega suhtlen. Tunnistan, et sealt teiselt poolt ei tulnud mitte midagi üllatavat – juba teadsin kuidas ma satun halvustamise ja õpetuste ringi.
Suhtlen väga paljude erinevate inimestega. Väga tore on suhelda inimestega, kes nt on pahas tujus ja nad kokku saades ütlevadki, et mul on halb tuju ja ma ei pruugi olla kõige parem vestluskaaslane. Super! Arvestan ja ma tean, et ma ei pea end halvasti tundma. Palju hullem, kui inimene tuleb, teeb head nägu ja siis pikemalt suheldes saad aru, et huvitav, kas ma olen midagi halvasti teinud/öelnud et ta nt nii nähvas… Kuigi inimene tuli ja tal oligi juba paha tuju, aga ta ei öelnud seda ning jätab mulje et vestluskaaslane on ta tuju rikkunud.
Mõne inimesega kokku saades on ta nagu inimvampiir… peale suhtlemise lõppu oled tühjaks pigistatud. Ja sellest taastumine võtab väga pika aja. Sellistest inimestest tuleb kaarega mööda minna, las vahutavad metsas 🙂
Otsuste tegemine on alati raske. Eriti kui see on asjas mis sulle tegelikult meeldib, aga meeskond pole see. Nt kui sa lähed suhtesse inimesega kes sulle meeldib ja kellesse oled sa kiindunud, aga tuleb välja et ta on vägivaldur. Siis see otsus, et ma pean lahkuma on nii raske. Seda suhet hoiab ju kinni hirm ja ka mälestused sellest kellesse armusid (mis siis et teda ei ole olemas olnudki, oli vaid võlts inimene). Nii on ka tööga. Kui see töö sulle väga meeldib, aga meeskond ei ole see, siis ikka mõtled, et ma veel proovin, kuid ühel hetkel saab aeg ja tahtmine proovida otsa. Siis tulebki – parem õudne lõpp kui lõputu õud. Kui sul ei ole enam und, hingerahu ja tunnet, et jeeee ma lähen tööle, siis tuleb teha see lõplik otsus – aitab – aeg on teha muutus.
Tuleb mõelda, kas see suhe teenib mind või saan ma sellest ainult kahjustatud!