Ühel ilusal hetkel inimene väsib – väsib kõigest ja kõigist ning tekib soov olla üksi omaette.
Ma olen üks väga laisk inimene. Ma olen nõus minema kaasa elu uuendustega, oluline, et mulle jääks rohkem aega tegeleda asjadega mis mulle meeldib.
Olen täheldanud, et inimestes on palju õpitud abitust ja saamatust ning soovimatust muutustega kaasa minna. Sulle lööb programmis ette lause: Vea kordumisel võta ühendust klienditoega. Kellega sa siis ühendust võtad? Ei kohe kindlasti mitte selle programmi klienditoega vaid tuttavaga, kes seda programmi oskab kasutada. Ja mida tema teeb? Annab sulle klienditoe kontaktid, sest sa oled ju nii laisk ja saamatu, et sa ise ju ei oska võtta ühendust klienditoega otse. Nii on ju lihtsam, kui oma peaga mõelda – eksju?
Proovisin puhata, lükkasin oma telefoni (ühe telefoni) hääletu peale ja ignoreerin e-maile. Kuid paraku ei austa me teiste inimeste soove, st et kui ma teavitan, et ma puhkan, siis pöördutakse ikkagi tööalaste kõnedega – üks küsimus ainult. Ja kui kõnele ei vasta, siis kirjutan e-maili ja kui sellele ka ei vasta, siis kirjutan nt facebooki. Nii armas! Aitäh!
Kui ma helistan sulle/saan sinuga kokku ja küsin su käest ühe küsimuse, millele vastamiseks sa pead kindlasti kaasa mõtlema ja süvenema. Kas sa peale seda vestlust koheselt lõpetad selle küsimuse peale mõtlemise? Kas sul ei keri see küsimus veel mõnda aega mõtetes? Minul igatahes puudub oskus nipsust oma mõtted ümber suunata, seega iga selline -üks küsimus – küsimine ei ole aktsepteeritav. Kui ma telefonile ei vasta, siis on sotsiaalmeedia see, kust hakatakse küsima. Tänasel päeval on meil kuidagi lappesse läinud see elementaarne viisakus ja endale piiride seadmine. Kui ühelt poolt inimestele ei vastata, siis otsime teise lahenduse – sõltumata kellaajast ja päevast. Me ei lähe poodi suvalisel kella ajal midagi küsima/ostma. Kui aga on sul omal tuttav, kel on mingid spetsiifilised teadmised, siis sa helistad/kirjutad suvalisel kellaajal ja päeval ja see on ju normaalne, onju? Kas sulle sobib kui sulle helistatakse, nt õhtul kell 19 kui sa vaikselt istud, vaatad telekat või toimetad koduseid toimetusi, ning küsitakse nt: sa tegeled ehitusega, räägi, ma soovin hakata kuuri ehitama, mis sa arvad, mis materjale mul vaja võiks minna ja kust ma üldse alustama pean? Pane kirja, saada e-mail. Vastan siis kui mul selleks hetk aega on. Sa ju ei hakka seda kuuri kohe ehitama, või hakkad? Mõte tekkis nüüd ja praegu? Ei mõelnud selle peale nt kuu aega tagasi?
Kas ma olen puhanud? Ei, see pole puhkus, kui sa teed iga päev, kasvõi 10 minutit palgatööd. Puhkus on see, kui ma ei loe kirju, ei tee mitte midagi.
Aitäh, kes sa lasid meil puhata!