Et elus end hästi tunda, ei ole tegelikult palju vaja. Piisab sellest kui on keegi, kes märkab sinus midagi ilusat või head.
Täna suheldes ühe tütarlapsega, ütles ta, et vaatamata sellele kui keerukas ta töö on ja kui palju on kapriisseid inimesi, talle meeldib ta töö. Kui tema töökaaslane tuli tema juurde ja ütles: Mul nii hea meel, et sa meiega töötad.
Kui palju me ise märkame enda ümber headust ja abivalmidust? Kui palju me märkame öelda teistele ilusaid sõnu? Kui teisel on seljas kena kleit – kas me ütleme talle seda? Või kui tal uus soeng – märkame? Või kui ta ongi väga tore kaastöötaja, kas sa ütled seda oma töökaaslasele?
Miskipäras me märkame seda mis on halvasti. Kui sa oled inimest aidanud ja talle toeks olnud, siis piisab ühest tülist ja see inimene ei mäleta rohkem kui seda tüli. Kõik muu on kustunud – pole olemas olnudki.
Suhtlesin mõned aastad ühe perekonnaga. Nad on omamoodi toredad ja lahked inimesed, kuid paraku jäi nii mõnigi kord silma/kõrvu kibestumus. Ma ei oska seda teisiti sõnastada. Inimesed hakkavad elama teiste inimeste elu siis, kui oma elu läheb nii raskeks, et sellega ei taha tegeleda – lihtsam on ignoreerida. Sest siis nagu justkui probleemi ei ole. Ütlesin neile tihti, et ma tean, et te vihkate mind. Nad väitsid, et ei nad ei tee seda, kuid… tajusin nende käitumises võltsi käitumist ning see oli põhjus, miks ma neile nii ütlesin. Tänaseks on meil erimeelsused ja ei suhtle – mind ei ole olemas. Ja põhjus – julgesin avaldada oma mõtte, et me kõik saame oma peremustrid oma vanematelt. Inimene ise oli palju rääkinud oma lapsepõlvest, kuid endale tunnistamine, et ma kannan endas seda peremustrit, mis ma sain oma vanematelt – see on valus. Kahjuks näevad nad seda, mida kõik teised teevad valesti või halvasti, kuid ei märka enda nina ette.
Kas me märkame inimesi, kes on me naabrid? Kellega koos töötame? Kas me märkame, kes elab meiega ühe katuse all? Kas märkame, kellega me koos elame? Kes kuulub meie perekonda? Mina ei märganud. Mul on nii kahju, et mul ei olnud neid teadmisi ja kogemusi mis mul on täna, kui mu lapsed olid väiksed. Mul on kahju, et ma pidin töösse sukelduma ja ei olnud oma laste jaoks koguaeg olemas.