Tean, et neid postitusi ei loe mitte kunagi mitte keegi. Ja egas see polegi eesmärk. Pigem on eesmärk kõik see endast välja saada mis minu sees toimub. Minu sees on nii suur äng, häbitunne, süütunne, hirm ….. Mille eest ja mille pärast?
Üks kõik mida ma oma elus teinud olen, saan ikka piki näppe. Tõenäoliselt on selliste tunnetega hulgi inimesi. Üks kõik mis elus juhtub, ikka tunnen ennast süüdi ja vastutavana. Isegi asjades mida mina kontrollida ei saa. Ja see tekitab ängi. Ma korrutan endale, et see ei ole minu teema, need ei ole minu vastutada. Aga ikkagi.
Täna ma vaidlen ühe kliendiga, et kõik mis ma olen teinud olen teinud valesti. Ja ta ei suuda aru saada, et töö on tellija materjalist. Ja ettevõtte juht võtab vastutuse asjade olemasolu eest ja maksete eest jne. Ja ikka olen mina süüdi… Lepingutes on tingimused kirjas ja ikka tunnen mina ennast halvasti, et äkki oleks veel midagi teha saanud. Kui aga ettevõtte juht ei tule ettepanekute ja muudatustega kaasa, siis on ju raske midagi paremini teha.
Ma tean, et oma üksilduses olen ise süüdi… ma ei lase kedagi omale ligi ja ma ei suuda kedagi usaldada. See usalduse asi on niii keeruline. Ikka ja jälle kahtlen inimeste siiruses. Ühed on sõnad, teised on teod. Ja siis tahaks üldse siit elust kaduda – igaveseks kaduda… jäädavalt kaduda… Kõik selleks on valmis, ootamas nn seda hetke kui jaks lõplikult kaob olla/mängida tugevat inimest.
Täna kedagi aidata on mul keerulisem kui mõni aeg tagasi. Täna vajan ma ise abi. Olen tänulik, et mu tütar mulle iga päev kirjutab ja pea iga päev helistab. Need on päeva kõige ilusamad hetked. Aitäh talle nende hetkede eest. Täna ma vajan sõpra, keda mul tegelikult ei ole. St pole kunagi olnudki. Mul pole sellist sõpra, kui tunnen end halvasti, siis kas lähen ja istun ja nutan ta juures või saan talle helistada. Sellist sõpra pole. Oma lapsele ja emale ma seda ei tee….
Olen väsinud ja tüdinud ……