Täna käies loomapoes tuli arutellu loomad vs inimesed.
Olid ajad kui kassid – koerad jalutasid omasoodu. Neid ei lukustatud tubadesse ja nad said rahulikult jalutada omaette. Tänapäeval aga nii kui nähakse jalutamas kassi või koera – postitatakse sotsiaalmeedias; kutsutakse loomapüüdjad – sest nad ei tohi ju vabalt ringi joosta. Kindlasti peab olema suukorv ja rihm ja rihma pikkus üle 2 m oleks soovitatav, et ei oleks. Onju?!
Kassid/koerad on algselt olnud metsloomad ja nad on edasi aretatud koduloomadeks. Nõus – mõni tõug ei ole aretatud sõbralikuks, pigem murdjateks. Kassidel on endiselt murdja iseloom – hiirepüüdjad ja nad ei murra mitte selleks et süüa saada vaid see on tal juba loomuses.
Rebased ja muud kiskja iseloomuga metsloomad – on perioode, kus nad ka murravad mitte söögiks vaid – nt kui nad õpetavad poegi murdma, et nad tulevikus omadega hakkama saaksid.
Metsi võetakse nagunii vähemaks. Varsti tõmbame metsadele aiad ümber, et metsloomad ei pääseks linnadesse, asulatesse – hirmutama inimesi. Paneme metsloomad rihma otsa, või siis kodustame nad ära.
Tegelikult on see kurb.
Nõus – kurje koeri/kasse peab ohjama, aga kas neid tõesti peab nii hullult piirama? Samas – osad inimesed panevad ka oma pereliikmeid “rihma” otsa. Mitte küll otseselt, kuid vaimselt ja füüsiliselt hirmutades küll.
Naabri kass käib minu maja ukse taga pissimas… Hmm… äkki ma olen sellele kassile midagi teinud, et ta nii käitub? A ei päriselt ei käi mul naabrite kassid ukse taga pissimas. Nad küll jalutavad mul hoovis, kuid enam ei käi nad isegi mitte kakil siin. Las käivad kuuris hiiri püüdmas – vähemalt keegi hoiab kuuris korda, et hiired võimust ei võta. Las nad olla ja elavad rahulikult oma kassielu.
Jah, ma kardan ka suuri koeri. Lapsena on mind rünnanud 2 koera – ei süüdista koeri, pigem pererahvast. Karistusmeetodiga ei õpeta kedagi. Karistus kasvatab hirmu ja hirm kasvatab vägivalda. Kui mina saan eksimuse eest karistada, siis ma: hakkan karistajat kartma, kardan edaspidi eksida, ning suurest stressist ja hirmust võin sõnadega rünnata kedagi kes tegelikult ei olnud milleski süüdi, aga kuhugi pidin ma ju oma pinged maandama. Selle asemel, kui ma eksin, viidatakse rahulikult, mis valesti läks, aidatakse või palutakse viga parandada ning juhendatakse kuidas järgmine kord enam ei juhtuks. Kui mul tekib muresid/probleeme julgen oma juhendaja poole pöördud abi saamiseks või arutlemiseks, kuidas edasi toimida.
Veidi rohkem dolerantsust! Veidi rohkem avatud silmaringi! Veidi rohkem inimlikkust!