Eile küsiti mu käest, et mida ma arvan nendest elektriliinide paigaldamisest Saaremaale – nendest liini koridoridest.
Mida mul arvata on – ükskõik kuhu need koridorid tulevad – segavad nad kedagi ikka. Ei ole ju vahet siis kas mind või kedagi teist. Samas elektrit tahame me ju kõik, kui seda ei ole, on jälle ving ja virin üleval. Siis toodi mulle näide, et nt ühel krundil on olnud kunagi elumaja, kuna see on tänaseks peaaegu lagunenud, siis registris ta elamuna kirjas ei ole. Nüüd hakkab sealt läbi jooksma elektriliini koridor ja kui kunagi omanikul tekib mõte sinna maja ehitada, siis enam ei saa… Siis ma nagu mõtlesin, et – kunagi tekib mõte. Kui seda mõtet ei ole täna, siis kust tekib see mõte ja raha hiljem? Igal pool on neid lagunevaid / seisvaid maju – krunte nii palju ja nendega ei tehta midagi. Lausa karjuvalt valus on vaadata – hoitakse ehku peale – äkki mul kunagi tekib mõte. Müü parem see krunt maha kellelegi kelle on mõte ja soov seal tegutseda ja pane saadud raha kuhugi kasvama või soeta midagi sellist, mille väärtus tulevikus tõuseb – nt kasvõi korter ja rendi välja.
Sama selle Nurispalu harjutusväljakuga. Jah kompensatsiooni maksmine on üks asi mis on seal veidi vildakas olnud. Kuid kui nüüd mõelda – harjutada on vaja – nõus. Kas pole siis mõistlik üks harjutusväli teha suuremaks – see on seal juba nagunii ammusest ajast olnud – või hakata tekitama kuhugi uut? Ja jälle jõuame sinna, et kui tekitatakse uus harjutusväli – siis on selle harjutusväljaku juures inimesed kellele see ei meeldi ja keda see hakkab segama.
Kuigi peab ütlema, et inimene harjub kõigega. Kunagi oli mul sõbranna, kes töötas raudtee peal pöörmeseadjana. Tema elamine asus 50 meetrit raudteest. Alguses kui tal külas käima hakkasin, kuulsin ja tundsin kõiki ronge mis mööda läksid. Ja ühel hetkel avastasin, et näed see reisirong on juba läinud ja too on juba läinud ja ma polegi märganud, et nad möödusid – st ma ei tundud ei kuulnud kui rongid möödusid. Ka kaubaronge ei tajunud/kuulnud. Sellega harjus ja sellest sai üks osa tavapärasest mürast. Sama on ju nagu Tallinna linnas elamine – seal on ju stabiilne müra ja kära.
Olen täheldanud, et mida aeg edasi, seda õelamaks me ühiskond läheb. Ei soovita minna kaasa uuendustega jne. Jah kõikide uuendustega ei ole ka mina nõus – nt elektriauto. Viimati kui taas üks kits mu auto kapotile hüppas mõtlesin – kui mul oleks elektriauto ja sinna see kitseke lendab – kas ühel hetkel ei ole oht et see masin kas läheb põlema või lendab õhku? Mu jaoks kuidagi väga ebakindel sõiduriist. Samas mis puudutab arvutitehnikat – programme – tore ju. Mida vähem paberit seda ägedam. Kuigi jah bürokraatia on meil läinud ikka ulmeliseks – ei vaidle üldse vastu. Üks kõik mis liigutus – muudkui anna aru ja täida dokumente jne.
Me kõik saamegi asjadest erinevalt aru ja mõistame asju/mõtteid/vaateid erinevalt. Kuid see ei anna mulle õigust teist inimest hukka mõista, teda halvustada. Tore kui inimestega saab arutleda – mitte ei suruta sulle peale oma arvamusi. Mina jään tavaliselt vait kui inimene hakkab oma arvamust peale suruma. Las ta siis arvab nii nagu ta arvab, ei hakka mina oma arvamust talle isegi mitte rääkima. Pole pointi 🙂 ta ju isegi ei kuula mis teine asjast arvab 🙂
Rohkem sallivust! Rohkem mõistmist! Rohkem empaatiat!