Minu koduleht

Täna käies loomapoes tuli arutellu loomad vs inimesed.

Olid ajad kui kassid – koerad jalutasid omasoodu. Neid ei lukustatud tubadesse ja nad said rahulikult jalutada omaette. Tänapäeval aga nii kui nähakse jalutamas kassi või koera – postitatakse sotsiaalmeedias; kutsutakse loomapüüdjad – sest nad ei tohi ju vabalt ringi joosta. Kindlasti peab olema suukorv ja rihm ja rihma pikkus üle 2 m oleks soovitatav, et ei oleks. Onju?!

Kassid/koerad on algselt olnud metsloomad ja nad on edasi aretatud koduloomadeks. Nõus – mõni tõug ei ole aretatud sõbralikuks, pigem murdjateks. Kassidel on endiselt murdja iseloom – hiirepüüdjad ja nad ei murra mitte selleks et süüa saada vaid see on tal juba loomuses.

Rebased ja muud kiskja iseloomuga metsloomad – on perioode, kus nad ka murravad mitte söögiks vaid – nt kui nad õpetavad poegi murdma, et nad tulevikus omadega hakkama saaksid.

Metsi võetakse nagunii vähemaks. Varsti tõmbame metsadele aiad ümber, et metsloomad ei pääseks linnadesse, asulatesse – hirmutama inimesi. Paneme metsloomad rihma otsa, või siis kodustame nad ära.

Tegelikult on see kurb.

Nõus – kurje koeri/kasse peab ohjama, aga kas neid tõesti peab nii hullult piirama? Samas – osad inimesed panevad ka oma pereliikmeid “rihma” otsa. Mitte küll otseselt, kuid vaimselt ja füüsiliselt hirmutades küll.

Naabri kass käib minu maja ukse taga pissimas… Hmm… äkki ma olen sellele kassile midagi teinud, et ta nii käitub? A ei päriselt ei käi mul naabrite kassid ukse taga pissimas. Nad küll jalutavad mul hoovis, kuid enam ei käi nad isegi mitte kakil siin. Las käivad kuuris hiiri püüdmas – vähemalt keegi hoiab kuuris korda, et hiired võimust ei võta. Las nad olla ja elavad rahulikult oma kassielu.

Jah, ma kardan ka suuri koeri. Lapsena on mind rünnanud 2 koera – ei süüdista koeri, pigem pererahvast. Karistusmeetodiga ei õpeta kedagi. Karistus kasvatab hirmu ja hirm kasvatab vägivalda. Kui mina saan eksimuse eest karistada, siis ma: hakkan karistajat kartma, kardan edaspidi eksida, ning suurest stressist ja hirmust võin sõnadega rünnata kedagi kes tegelikult ei olnud milleski süüdi, aga kuhugi pidin ma ju oma pinged maandama. Selle asemel, kui ma eksin, viidatakse rahulikult, mis valesti läks, aidatakse või palutakse viga parandada ning juhendatakse kuidas järgmine kord enam ei juhtuks. Kui mul tekib muresid/probleeme julgen oma juhendaja poole pöördud abi saamiseks või arutlemiseks, kuidas edasi toimida.

Veidi rohkem dolerantsust! Veidi rohkem avatud silmaringi! Veidi rohkem inimlikkust!

Et elus end hästi tunda, ei ole tegelikult palju vaja. Piisab sellest kui on keegi, kes märkab sinus midagi ilusat või head.

Täna suheldes ühe tütarlapsega, ütles ta, et vaatamata sellele kui keerukas ta töö on ja kui palju on kapriisseid inimesi, talle meeldib ta töö. Kui tema töökaaslane tuli tema juurde ja ütles: Mul nii hea meel, et sa meiega töötad.

Kui palju me ise märkame enda ümber headust ja abivalmidust? Kui palju me märkame öelda teistele ilusaid sõnu? Kui teisel on seljas kena kleit – kas me ütleme talle seda? Või kui tal uus soeng – märkame? Või kui ta ongi väga tore kaastöötaja, kas sa ütled seda oma töökaaslasele?

Miskipäras me märkame seda mis on halvasti. Kui sa oled inimest aidanud ja talle toeks olnud, siis piisab ühest tülist ja see inimene ei mäleta rohkem kui seda tüli. Kõik muu on kustunud – pole olemas olnudki.

Suhtlesin mõned aastad ühe perekonnaga. Nad on omamoodi toredad ja lahked inimesed, kuid paraku jäi nii mõnigi kord silma/kõrvu kibestumus. Ma ei oska seda teisiti sõnastada. Inimesed hakkavad elama teiste inimeste elu siis, kui oma elu läheb nii raskeks, et sellega ei taha tegeleda – lihtsam on ignoreerida. Sest siis nagu justkui probleemi ei ole. Ütlesin neile tihti, et ma tean, et te vihkate mind. Nad väitsid, et ei nad ei tee seda, kuid… tajusin nende käitumises võltsi käitumist ning see oli põhjus, miks ma neile nii ütlesin. Tänaseks on meil erimeelsused ja ei suhtle – mind ei ole olemas. Ja põhjus – julgesin avaldada oma mõtte, et me kõik saame oma peremustrid oma vanematelt. Inimene ise oli palju rääkinud oma lapsepõlvest, kuid endale tunnistamine, et ma kannan endas seda peremustrit, mis ma sain oma vanematelt – see on valus. Kahjuks näevad nad seda, mida kõik teised teevad valesti või halvasti, kuid ei märka enda nina ette.

Kas me märkame inimesi, kes on me naabrid? Kellega koos töötame? Kas me märkame, kes elab meiega ühe katuse all? Kas märkame, kellega me koos elame? Kes kuulub meie perekonda? Mina ei märganud. Mul on nii kahju, et mul ei olnud neid teadmisi ja kogemusi mis mul on täna, kui mu lapsed olid väiksed. Mul on kahju, et ma pidin töösse sukelduma ja ei olnud oma laste jaoks koguaeg olemas.