Minu koduleht

Eile küsiti mu käest, et mida ma arvan nendest elektriliinide paigaldamisest Saaremaale – nendest liini koridoridest.

Mida mul arvata on – ükskõik kuhu need koridorid tulevad – segavad nad kedagi ikka. Ei ole ju vahet siis kas mind või kedagi teist. Samas elektrit tahame me ju kõik, kui seda ei ole, on jälle ving ja virin üleval. Siis toodi mulle näide, et nt ühel krundil on olnud kunagi elumaja, kuna see on tänaseks peaaegu lagunenud, siis registris ta elamuna kirjas ei ole. Nüüd hakkab sealt läbi jooksma elektriliini koridor ja kui kunagi omanikul tekib mõte sinna maja ehitada, siis enam ei saa… Siis ma nagu mõtlesin, et – kunagi tekib mõte. Kui seda mõtet ei ole täna, siis kust tekib see mõte ja raha hiljem? Igal pool on neid lagunevaid / seisvaid maju – krunte nii palju ja nendega ei tehta midagi. Lausa karjuvalt valus on vaadata – hoitakse ehku peale – äkki mul kunagi tekib mõte. Müü parem see krunt maha kellelegi kelle on mõte ja soov seal tegutseda ja pane saadud raha kuhugi kasvama või soeta midagi sellist, mille väärtus tulevikus tõuseb – nt kasvõi korter ja rendi välja.

Sama selle Nurispalu harjutusväljakuga. Jah kompensatsiooni maksmine on üks asi mis on seal veidi vildakas olnud. Kuid kui nüüd mõelda – harjutada on vaja – nõus. Kas pole siis mõistlik üks harjutusväli teha suuremaks – see on seal juba nagunii ammusest ajast olnud – või hakata tekitama kuhugi uut? Ja jälle jõuame sinna, et kui tekitatakse uus harjutusväli – siis on selle harjutusväljaku juures inimesed kellele see ei meeldi ja keda see hakkab segama.

Kuigi peab ütlema, et inimene harjub kõigega. Kunagi oli mul sõbranna, kes töötas raudtee peal pöörmeseadjana. Tema elamine asus 50 meetrit raudteest. Alguses kui tal külas käima hakkasin, kuulsin ja tundsin kõiki ronge mis mööda läksid. Ja ühel hetkel avastasin, et näed see reisirong on juba läinud ja too on juba läinud ja ma polegi märganud, et nad möödusid – st ma ei tundud ei kuulnud kui rongid möödusid. Ka kaubaronge ei tajunud/kuulnud. Sellega harjus ja sellest sai üks osa tavapärasest mürast. Sama on ju nagu Tallinna linnas elamine – seal on ju stabiilne müra ja kära.

Olen täheldanud, et mida aeg edasi, seda õelamaks me ühiskond läheb. Ei soovita minna kaasa uuendustega jne. Jah kõikide uuendustega ei ole ka mina nõus – nt elektriauto. Viimati kui taas üks kits mu auto kapotile hüppas mõtlesin – kui mul oleks elektriauto ja sinna see kitseke lendab – kas ühel hetkel ei ole oht et see masin kas läheb põlema või lendab õhku? Mu jaoks kuidagi väga ebakindel sõiduriist. Samas mis puudutab arvutitehnikat – programme – tore ju. Mida vähem paberit seda ägedam. Kuigi jah bürokraatia on meil läinud ikka ulmeliseks – ei vaidle üldse vastu. Üks kõik mis liigutus – muudkui anna aru ja täida dokumente jne.

Me kõik saamegi asjadest erinevalt aru ja mõistame asju/mõtteid/vaateid erinevalt. Kuid see ei anna mulle õigust teist inimest hukka mõista, teda halvustada. Tore kui inimestega saab arutleda – mitte ei suruta sulle peale oma arvamusi. Mina jään tavaliselt vait kui inimene hakkab oma arvamust peale suruma. Las ta siis arvab nii nagu ta arvab, ei hakka mina oma arvamust talle isegi mitte rääkima. Pole pointi ta ju isegi ei kuula mis teine asjast arvab

Rohkem sallivust! Rohkem mõistmist! Rohkem empaatiat!

Tean, et neid postitusi ei loe mitte kunagi mitte keegi. Ja egas see polegi eesmärk. Pigem on eesmärk kõik see endast välja saada mis minu sees toimub. Minu sees on nii suur äng, häbitunne, süütunne, hirm ….. Mille eest ja mille pärast?

Üks kõik mida ma oma elus teinud olen, saan ikka piki näppe. Tõenäoliselt on selliste tunnetega hulgi inimesi. Üks kõik mis elus juhtub, ikka tunnen ennast süüdi ja vastutavana. Isegi asjades mida mina kontrollida ei saa. Ja see tekitab ängi. Ma korrutan endale, et see ei ole minu teema, need ei ole minu vastutada. Aga ikkagi.

Täna ma vaidlen ühe kliendiga, et kõik mis ma olen teinud olen teinud valesti. Ja ta ei suuda aru saada, et töö on tellija materjalist. Ja ettevõtte juht võtab vastutuse asjade olemasolu eest ja maksete eest jne. Ja ikka olen mina süüdi… Lepingutes on tingimused kirjas ja ikka tunnen mina ennast halvasti, et äkki oleks veel midagi teha saanud. Kui aga ettevõtte juht ei tule ettepanekute ja muudatustega kaasa, siis on ju raske midagi paremini teha.

Ma tean, et oma üksilduses olen ise süüdi… ma ei lase kedagi omale ligi ja ma ei suuda kedagi usaldada. See usalduse asi on niii keeruline. Ikka ja jälle kahtlen inimeste siiruses. Ühed on sõnad, teised on teod. Ja siis tahaks üldse siit elust kaduda – igaveseks kaduda… jäädavalt kaduda… Kõik selleks on valmis, ootamas nn seda hetke kui jaks lõplikult kaob olla/mängida tugevat inimest.

Täna kedagi aidata on mul keerulisem kui mõni aeg tagasi. Täna vajan ma ise abi. Olen tänulik, et mu tütar mulle iga päev kirjutab ja pea iga päev helistab. Need on päeva kõige ilusamad hetked. Aitäh talle nende hetkede eest. Täna ma vajan sõpra, keda mul tegelikult ei ole. St pole kunagi olnudki. Mul pole sellist sõpra, kui tunnen end halvasti, siis kas lähen ja istun ja nutan ta juures või saan talle helistada. Sellist sõpra pole. Oma lapsele ja emale ma seda ei tee….

Olen väsinud ja tüdinud ……

Ma tean, et ma olen elanud nii nagu olen osanud. Ma tean, et ma olen kasvatanud oma lapsi nii nagu olen osanud. Aga… ikkagi tunnen süüd, et kõik pole vist läinud hästi. Tunnen süüd, et lastel läheb elus nii nagu läheb. Pole olnud parim ema. Tunnen süüd, et pole osanud valida õiget elukaaslast. Tunnen süüd, et elan ja hingan….

Kas ma pean end süüd tundma? Tegelikult mitte. Kui mul oleks olnud enne samad teadmised mis täna, siis kindlasti oleks teinud asju teisiti. Kui aga ma peaksin uuesti elama nii nagu enne, siis tõenäoliselt ei muudaks midagi. Kui ma aga sünniksin kellegi teise perre, siis kindlasti on mu elu teistsugune. Kuid mul ei õnnestu muuta minevikku, siis kas ma pean tundma end süüdi?

Vahel ma mõtlen, et inimesel võiks olla üks nupp, millele vajutades saaks välja lülitada kõik emotsioonid ja tunded ja mõtted. Tegelikult on selline nupp olemas täiesti. Nii mõnelegi ongi sellele nupule üleliia kõvasti vajutatud ja need inimesed on … kuidas neid nimetati – kapsaks? Elav laip? sest siis ju ei liigu, ei söö jne.

Täna võtan ma omaks mitmeid süüdistusi, mis tegelikult ei kuulu mulle. Tean, et ma ei tohiks end süüdi tunda, aga ikkagi tunnen end halvasti, et pole teinud enamat. Kuigi ma tean, et meil olid isikutega teised kokkulepped. Paraku need kokkulepped omal ajal toimima ei hakanud ja nüüd….

Süütunne hävitab seest ja väljast. See pärsib su reaalset mõtlemist. See tekitab halba enesetunnet. See osa mõistusest, mis on veel terve, saab aru, et ma ei saa võtta omaks asju, mille eest ma ei saa vastutada. See osa millelel on aastaid selgeks tehtud, et olen süüdi kõiges mis maailmas toimub tahab teiste süüd omale võtta.

See võitlus iseendaga on vahel niiiiiiiii raske, et tahaks ära… lihtsalt ära. Ükspäev pikutasime kutsuga ja mõtlesin, kui mõnus oleks kui kiisud samuti kaissu tulevad – heidame tuttu ja jääme igavesse unne kõik neljakesi. See oleks suur õnnistus. Inimesed ei saaks oma kiuslikkuse ja õelusega enam haiget teha. Sest endiselt ma usun inimeste headusesse, kuigi ma tean, et maailm kubiseb õelatest, kättemaksuhimulistest inimestest.

Üks tööandja, kellele meeldib “rõõmsalt” seadustest mööda hiilida. Kui aga teed märkused, et see pole ok ja seisad oma õiguste eest, siis oled sa halb jne jne. See töökeskkond on mu jaoks nii mürgine, et ma lihtsalt ei taha selle seltskonnas enam olla. Ootan päeva, millal ta mu asemele päriselt kellegi leiab. Sest ma ei taha seda enam.

Pikk tee on veel käia, et ei võtaks omale seda süükoormat, mis ei ole minu oma. Ühel ilusal päeval saab see mulle selgeks. Aga paistab, et veidi võtab veel aega. Osadest olen ma juba lahti saanud.

Hoidke end ja ärge haarake omale süükoormaid mis ei ole teie oma!

Täna käies loomapoes tuli arutellu loomad vs inimesed.

Olid ajad kui kassid – koerad jalutasid omasoodu. Neid ei lukustatud tubadesse ja nad said rahulikult jalutada omaette. Tänapäeval aga nii kui nähakse jalutamas kassi või koera – postitatakse sotsiaalmeedias; kutsutakse loomapüüdjad – sest nad ei tohi ju vabalt ringi joosta. Kindlasti peab olema suukorv ja rihm ja rihma pikkus üle 2 m oleks soovitatav, et ei oleks. Onju?!

Kassid/koerad on algselt olnud metsloomad ja nad on edasi aretatud koduloomadeks. Nõus – mõni tõug ei ole aretatud sõbralikuks, pigem murdjateks. Kassidel on endiselt murdja iseloom – hiirepüüdjad ja nad ei murra mitte selleks et süüa saada vaid see on tal juba loomuses.

Rebased ja muud kiskja iseloomuga metsloomad – on perioode, kus nad ka murravad mitte söögiks vaid – nt kui nad õpetavad poegi murdma, et nad tulevikus omadega hakkama saaksid.

Metsi võetakse nagunii vähemaks. Varsti tõmbame metsadele aiad ümber, et metsloomad ei pääseks linnadesse, asulatesse – hirmutama inimesi. Paneme metsloomad rihma otsa, või siis kodustame nad ära.

Tegelikult on see kurb.

Nõus – kurje koeri/kasse peab ohjama, aga kas neid tõesti peab nii hullult piirama? Samas – osad inimesed panevad ka oma pereliikmeid “rihma” otsa. Mitte küll otseselt, kuid vaimselt ja füüsiliselt hirmutades küll.

Naabri kass käib minu maja ukse taga pissimas… Hmm… äkki ma olen sellele kassile midagi teinud, et ta nii käitub? A ei päriselt ei käi mul naabrite kassid ukse taga pissimas. Nad küll jalutavad mul hoovis, kuid enam ei käi nad isegi mitte kakil siin. Las käivad kuuris hiiri püüdmas – vähemalt keegi hoiab kuuris korda, et hiired võimust ei võta. Las nad olla ja elavad rahulikult oma kassielu.

Jah, ma kardan ka suuri koeri. Lapsena on mind rünnanud 2 koera – ei süüdista koeri, pigem pererahvast. Karistusmeetodiga ei õpeta kedagi. Karistus kasvatab hirmu ja hirm kasvatab vägivalda. Kui mina saan eksimuse eest karistada, siis ma: hakkan karistajat kartma, kardan edaspidi eksida, ning suurest stressist ja hirmust võin sõnadega rünnata kedagi kes tegelikult ei olnud milleski süüdi, aga kuhugi pidin ma ju oma pinged maandama. Selle asemel, kui ma eksin, viidatakse rahulikult, mis valesti läks, aidatakse või palutakse viga parandada ning juhendatakse kuidas järgmine kord enam ei juhtuks. Kui mul tekib muresid/probleeme julgen oma juhendaja poole pöördud abi saamiseks või arutlemiseks, kuidas edasi toimida.

Veidi rohkem dolerantsust! Veidi rohkem avatud silmaringi! Veidi rohkem inimlikkust!

Et elus end hästi tunda, ei ole tegelikult palju vaja. Piisab sellest kui on keegi, kes märkab sinus midagi ilusat või head.

Täna suheldes ühe tütarlapsega, ütles ta, et vaatamata sellele kui keerukas ta töö on ja kui palju on kapriisseid inimesi, talle meeldib ta töö. Kui tema töökaaslane tuli tema juurde ja ütles: Mul nii hea meel, et sa meiega töötad.

Kui palju me ise märkame enda ümber headust ja abivalmidust? Kui palju me märkame öelda teistele ilusaid sõnu? Kui teisel on seljas kena kleit – kas me ütleme talle seda? Või kui tal uus soeng – märkame? Või kui ta ongi väga tore kaastöötaja, kas sa ütled seda oma töökaaslasele?

Miskipäras me märkame seda mis on halvasti. Kui sa oled inimest aidanud ja talle toeks olnud, siis piisab ühest tülist ja see inimene ei mäleta rohkem kui seda tüli. Kõik muu on kustunud – pole olemas olnudki.

Suhtlesin mõned aastad ühe perekonnaga. Nad on omamoodi toredad ja lahked inimesed, kuid paraku jäi nii mõnigi kord silma/kõrvu kibestumus. Ma ei oska seda teisiti sõnastada. Inimesed hakkavad elama teiste inimeste elu siis, kui oma elu läheb nii raskeks, et sellega ei taha tegeleda – lihtsam on ignoreerida. Sest siis nagu justkui probleemi ei ole. Ütlesin neile tihti, et ma tean, et te vihkate mind. Nad väitsid, et ei nad ei tee seda, kuid… tajusin nende käitumises võltsi käitumist ning see oli põhjus, miks ma neile nii ütlesin. Tänaseks on meil erimeelsused ja ei suhtle – mind ei ole olemas. Ja põhjus – julgesin avaldada oma mõtte, et me kõik saame oma peremustrid oma vanematelt. Inimene ise oli palju rääkinud oma lapsepõlvest, kuid endale tunnistamine, et ma kannan endas seda peremustrit, mis ma sain oma vanematelt – see on valus. Kahjuks näevad nad seda, mida kõik teised teevad valesti või halvasti, kuid ei märka enda nina ette.

Kas me märkame inimesi, kes on me naabrid? Kellega koos töötame? Kas me märkame, kes elab meiega ühe katuse all? Kas märkame, kellega me koos elame? Kes kuulub meie perekonda? Mina ei märganud. Mul on nii kahju, et mul ei olnud neid teadmisi ja kogemusi mis mul on täna, kui mu lapsed olid väiksed. Mul on kahju, et ma pidin töösse sukelduma ja ei olnud oma laste jaoks koguaeg olemas.